NEW YORK

Avastasin just, et ei ole teinud sellist asja nagu NYC-i postitus.. sooo here it comes!

Alustan siis täiesti algusest.. 4. aprillil 2017 lendasime siis üliägeda kambaga New Yorki, et esineda Eesti kultuuri päevadel.
day 1 - teekond sinna ja lõpuks jõudmine enda üli mõnusasse kodusesse airbnb-sse, mis oli minu, liisi, karl-eriku, normani, raaheli ja saamueli kodu nendeks järgnevaks 9 (vist?) päevaks.



kahjuks ei ole kõikide piltide ja sündmuste kronoloogias enam kindel, aga enamvähem üritan neid järjestada toimumise järjekorras.. üsna reisi algul leidsime enda elukohast Queensist enda kõige lemmikuma söögikoha - food trucki, kust sai elu parimat falaffelit! siin siis meie oma queensi korteri gängiga (miinus liis) poseerimas selle ees..


Järgmisel päeval alustasime nyc-i avastaist central parkist ja selle ümbrusest..


(kusjuures.. siinkohal meenub mulle, et ma jäin kohe reisi esimesel päeval haigeks.. nagu alati.. aga pilte vaadates ja tagasi mõeldes ei mäleta seda üldse, nii tore ja õnnelik oli olla)



Esimesel päeval jõudsime ka times square-ile ning õhtuks tähistama Mari sünnipäeva rooftop bar-i kust avanes ka päris kena vaade


Järgmisel päeval sadas vihma ja avastasime jällegi linna ning käisime Metropolitan museum of artis.



Sel päeval käisime ka Eesti kultuuri päevade avamispeol Eesti majas, millest mul kahjuks pilte pole.

Kolmas päev möödus meil vist peamiselt proove tehes, sest hetkel leidsin sellest päevast vaid sellise pildi:

(Pildil siis muusikali The Innocence muusika autor, kellega koos esitasime 2 tema suurepärast teost)

Järgmisel päeval tegime samuti proovi ning avastasime linna.



Nii ja sel päeval siis leidis aset ka kogu reisi üks ägedamaid seiklusi - nimelt oli meil võimalus tänu väga toredale isikule, kellega Eesti majas tutvusime, käia New Yorki kohal lennukiga lendamas.

See oli.. tagasihoidlikult öeldes.. epic!.. Alustades taksosõidust lennujaama ja õhku tõusmisest maandumiseni ja tegelikult võiks öelda ka, et tagasi jõudmiseni..


(sellise kambaga siis käisime meie lendamas, kaaspilootideks liis, inga ning sämmi)

Nüüd on mul päevad pisut sassis.. aga tean, et käisime Manhattan bridge-il, meid NYC-i kutsunud ägeda inimese ägedas korteris terrassipeol, veel erinevaid linnaosasid avastamas ja ringi vaatamas ja Mike Sterni kontserdil (!!)

Panen siia järjest pilte:



Ja noh.. ongi vist siis enamvähem kõik!



Võib siis julgelt öelda, et oli üks kahest kõige ägedamast reisist mu elus (millest mõlemast oli päris suur osa samad isikud) ja paremaid reisikaaslaseid ei oleks võimalik tahta! Olen väga tänulik, et sellised võimalused on olnud ja väga väga õnnelik! <3

love life

By my talented bro Olley Class

Me & my cat.. who's to really say which one is the craziest one? 

See siis on minu Sips, 11. mail sündinud väike pätt, kellel on energiat maailma lõpuni ja tagasi. Aga samas kui ta pahandust ei tee, on ta väike nurruv nunnukas, kes nagu näiteks praegusel hetkelgi, magab end minu peale toetades. Ehk siis kuigi ta lemmiktegevus on pahandused ja asjade maha ajamine, lillevaaside ja -pottide ümber lükkamine ja kõige lemmikum tegevus närimine, siis sügaval hingesopis on ta siiski veel väike titt ka, kes tahab palju lähedust ja hakkab nutma kui ma kaua teises toas olen. Veel meeldib talle mingil põhjusel mu silmi lakkuda!? See on mu enda arvates üsna huvitav nähtus..aga ta on sellest täiesti obsessed ja kui ma teda ära ei lükkaks, siis ta ilmselt võiks seda pühendunult tund aega järjest ka teha. Igatahes mu lootus veel püsib, et ühel ilusal päeval ta pisut rahuneb, aga samas ta ei pea muretsema, armastatud on ta siiski väga. Ikkagi minu Sipsu. 

what the heck man? last time i checked man we had it all..

Sulgesin just ühe hea raamatu, mille pea paari päevaga justkui endasse neelasin. Huvitav, kuidas tegelikult teised inimesed elavad ja mõtlevad läbi samu asju, mida minagi. Vahel ma kardan, et vaid mina elan nende tundmuste needuses, aga tegelikult tuleb välja, et ei ole ikka nii. Veider aeg on hetkelises elus. Teinekord tulla siia ja endale lugedes meenutada, et "ahjaa, nii on ka olnud.." on päris hea. Kasulik.
Siinkohal tahaksin enda mälestustesse jäädvustada selle tarkuse, et ega ikka meiega juhtub see, millele me anname loa juhtuda. Ja siis nendel hetkedel, kui ma mõtlen, et oot-oot, miks nüüd siis jälle selliste tagajärgedega silmitsi seisan, saan aru, et kas polnud need mitte minu tehtud (ja tegemata jäetud) valikud, mis sinnani viisid. Enamjaolt on need aga emotsiooniotsused, mida hiljem võib kahetseda ja mis endaga erilisi edasiminekuid kaasa ei too. Aga raske on ikka neid tegemata ka jätta. Vahel tekib tunne, et äkki see võrdub elamata jätmisega.. aga samas äkki ikkagi ei võrdu ka.. Kindel ei saa olla. Hästi palju segast juttu (õnneks ju peamiselt vaid minule endale), aga vahel tahaks ka sellele väikesele Kristiinale pai teha, kes mu sees elab. Ja siis tema tahaks samamoodi teha pai suurele Kristiinale ja meenutada tema headust ja väärtust. Ja öelda, et oota veel.. Tulevad ka need inimesed su ellu, kes panevad sind tundma 100 ja rohkemgi veel. Tahaks väga enda usku inimeste headusesse siiski veel mitte täielikult maha matta ja sellesse mingilgi määral uskuda. Ja siis tahaks jälle peeglist neid säravaid silmi näha, mida kunagi varemalt sealt nägi. Lihtsalt ollagi nii õnnelik, et kui keegi küsib, saaks öelda "Jah, tänan küsimast, ma olen VÄGA õnnelik". See täielik õnnetunne on nii igatsetud. Tule nüüd juba!

Siis kui oli 2015 ja Evita...

---

Ma lihtsalt loodan, et ma ei unusta iialgi, juhtugu mis tahes, seda kõike, mida on õpetanud mulle üks tüdruk, kes on otsast lõpuni headust ja armastust ja ilu täis. Et ma ei unusta kõige võrratumaid hetki ja seda, et mul oli maailma kõige parem lapsepõlv. Ma sain tunda nii palju armastust ja hoolivust ja õppida, mis on sõprus ja perekond. Ärgata igal hommikul kell 8 ja vajuda õhtul hilja voodisse teades, et järjekordne uskumatuid seiklusi täis päev on möödas. Ja mis kõige tähtsam, jagada seda kõike nii nii heade inimestega, et ma vahel mõtlen - mis õnnistus see oli, et nad mu ellu saadeti?

Ma mõtlen ka, et tegelikult toogu ülejäänud elu mis tahes - ma olen üks õnnelik inimene, kes on saanud osa nii paljust imelisest. Kurb on see, et mingitel hetkedel see kipub ununema, aga täna see meenus mulle ja ma sain nii palju uut energiat ja tahet ja inspiratsiooni, et jälle edasi minna. 

Ma nii tahaks seda kõike, mis hetkel mu sees toimub siia kirja panna, aga ma tunnen, et ma ei oska. Istun siin ja pisarad voolavad vaikselt mööda põski alla. Midagi suurt juhtus mu sees ja ma tahaksin seda nii väga hoida. Panna seda tunnet kuhugi väikse purgi sisse ja siis seda sealt teinepäev ka välja võtta. 

Armastan sind mu armas huckleberry finn. Koos kõige sellega, mis sinus leidub ja kes sa oled. Sa ise ehk ei tea, aga sa oled täiesti imeline.  Aitäh, et sa ütlesid mulle täna kõike, mida mul üle kõige kuulda oli vaja. See kõik, mis sa ütlesid armastuse kohta ja see kõik, mis paistis samal ajal su silmades ja see julgus, mis sa mulle andsid ja see sinu igavesti siiras olemine, mis lihtsalt päikese selles hetkel vihma kallavas taevas paistma pani. Aitäh.

Pühin pisarad ja tean, et ma näen sind varsti jälle.