Sulgesin just ühe hea raamatu, mille pea paari päevaga justkui endasse neelasin. Huvitav, kuidas tegelikult teised inimesed elavad ja mõtlevad läbi samu asju, mida minagi. Vahel ma kardan, et vaid mina elan nende tundmuste needuses, aga tegelikult tuleb välja, et ei ole ikka nii. Veider aeg on hetkelises elus. Teinekord tulla siia ja endale lugedes meenutada, et "ahjaa, nii on ka olnud.." on päris hea. Kasulik.
Siinkohal tahaksin enda mälestustesse jäädvustada selle tarkuse, et ega ikka meiega juhtub see, millele me anname loa juhtuda. Ja siis nendel hetkedel, kui ma mõtlen, et oot-oot, miks nüüd siis jälle selliste tagajärgedega silmitsi seisan, saan aru, et kas polnud need mitte minu tehtud (ja tegemata jäetud) valikud, mis sinnani viisid. Enamjaolt on need aga emotsiooniotsused, mida hiljem võib kahetseda ja mis endaga erilisi edasiminekuid kaasa ei too. Aga raske on ikka neid tegemata ka jätta. Vahel tekib tunne, et äkki see võrdub elamata jätmisega.. aga samas äkki ikkagi ei võrdu ka.. Kindel ei saa olla. Hästi palju segast juttu (õnneks ju peamiselt vaid minule endale), aga vahel tahaks ka sellele väikesele Kristiinale pai teha, kes mu sees elab. Ja siis tema tahaks samamoodi teha pai suurele Kristiinale ja meenutada tema headust ja väärtust. Ja öelda, et oota veel.. Tulevad ka need inimesed su ellu, kes panevad sind tundma 100 ja rohkemgi veel. Tahaks väga enda usku inimeste headusesse siiski veel mitte täielikult maha matta ja sellesse mingilgi määral uskuda. Ja siis tahaks jälle peeglist neid säravaid silmi näha, mida kunagi varemalt sealt nägi. Lihtsalt ollagi nii õnnelik, et kui keegi küsib, saaks öelda "Jah, tänan küsimast, ma olen VÄGA õnnelik". See täielik õnnetunne on nii igatsetud. Tule nüüd juba!
