Nägin just jubedat unenägu. Ärgates oli selline tunne nagu polekski maganud. Veel rohkem väsinud ja räsitud. Pole ka ime, terve öö ju pidasin võitluseid. Aga see hetk, kui ma taipasin, et see oli uni ja ma saan ärgata, oli nii uskumatult hea. Ma olin korraks niii õnnelik. Vahel tundub see pärismaailm selline, et tahaks kuhugi põgeneda ja.. tahaks kuhugi ära ja... Aga äkki ei peaks tahtma? Äkki see teine reaalsus ei olegi parem? Või mis saaks näiteks siis, kui see unenäo-reaalsus saaks päris-reaalsuseks... Miks me alati arvame, et kusagil mujal on parem? Või et selle kõige eest silmad sulgedes on parem?

Ma mõtlen, et tegelikult meil on ikka kogu aeg väga hea.. Nagu ka Ollikas ükspäev tähelepanu juhtis, siis ometigi jalutame täiesti vabalt oma vabas riigis ringi ja teeme vabalt kõike, mida hing ihkab.. Tõepoolest, milleks siis kurta ja milleks põgeneda kui elu pärismaailmas on ilusam kui isegi unenägudes?

Ma tahaksin, et ma saaksin iga päev aastast elada nii, et on suvi. Et ma oleksin alati õigel ajal õiges kohas. Kuidas te inimesed teate kus olla? Või kuidas mõned jõuavad kohale ja teised ei jõua? Ja isegi kui need mõned ka ei jõua, siis vahel ju tundub, et nad nagu oleks kohal? (Sidenote: naljakas, kuidas mõne inimese "not there yet" võiks olla teise "kohal") Ma tahaksin mitte elada ootuses, osata mõtteid sisse ja välja lülitada. Tahaksin rohkem mäletada. See tekitab minus viimasel ajal muretunnet. Ma kipun unustama. Ja siis vahel ma mõtlen, et äkki ma unustangi lõplikult? Ma ei mäleta enam ammu, millal midagi juhtus. Mis aastal.. mis perioodil elus.. rääkimata kuust? päevadest? Aga kuidas teie, kes te mäletate, seda teete?

Ma siis nüüd kirjutan siia kõik need küsimused ja mõtted mis kerkivad. Ega keegi ei vasta, aga siis ma kunagi loen. Ja mäletan. Võib-olla.

Aa. Ja ma olen üpris uhke selle üle, et täna ma natuke tundsin, et kõik on hoomamatu ja kõik on kuidagi sassis ja siis ma võtsin kätte ja korrastasin ise oma elu. Kõigepealt koristasin kodu ära. Siis ma tundsin, et ma olen ise ka natuke rohkem korras (Noh, see on alati nii, et kodu läheb siis sassi kui ise oled ka sassis ja jooksus). Pärast seda ma koristasin ära oma graafiku ja oma mõtted. Ja siis täpselt õigel ajal helises telefon. Sõber helistas. "Lihtsalt niisama" .. (Mina ju tean, et midagi ei juhtu "lihtsalt niisama") ja siis ta niimoodi "lihtsalt niisama" rääkis täpselt õigeid asju, mida mul just täna, "lihtsalt niisama" kuulda oli vaja. Jälle hakkas parem. Ja terviklikum.