No kui kaua ma olin oodanud seda hetke enda elus. Unistanud sellest. Püstitanud selle mehe ja selle bändi enda jaoks väga kõrgele kohale ja kui paljusid raskeid ja vähem raskeid aegu saatnud mööda just nende lugude saatel. Ja täna see juhtus, 31. augustil 2011 lõpuks.. kuigi mu teed on viinud neist vägagi mööda ja igapäevases playlistis ei satu just tihti nende peale siis pilet oli mul ootamas 29. aprilli hommikust saadik. Oi kuidas ma refreshisin tartus sel päeval seda ticketpro lehte ja lõpuks kui pilet oli käes, siis jooksin mööda tube ringi tegemata välja unistest nõututest nägudest mis mulle otsa vaatasid ja mu erutust ei jaganud. Ja täpselt seda oli see väärt, et see hetk kui Chino Moreno astus lavale langes kivi südamelt ja sain elus "must see" listis ühe linnukese jälle tõmmata. 2006. aastal kui see oleks kõik ilmselt veel rohkem tähendanud jäid nad nägemata, aga nüüd, aga nüüüd..  olenemata sellest et ma seisin paduvihma käes, tühja kõhuga ja külmast lõdisedes on nüüd rahulolu tunne lõpmatu. Isegi see väike nohu on seda väärt. Head ööd.

keep calm
cause
tonight
is
for
DEFTONES

out of this world.

domino

the golden years, the silver tears

lõppematud söögikogused ehk last day w my usachick

Väga naljakas kuidas asjad ja ajad ja inimesed ja olukorrad muutuvad. Arvad et juba natukenegi oskad elu samme ette lugeda ja tead, et on mingid inimesed, kellega ilmselt iialgi ei tutvu ega saa sõpradeks..aga ei. Ühel hetkel avastame end istumast nende köökides, koos nutmas, naermas, kaklemas, vaidlemas, jagamas ühiseid eredaid mälestusi ja tundeid, igatsemas samu asju, istumas nende autodesse, nägemas telefoni ekraanil nende nimesid.. Ja see kõik muutub tavaliseks ja nii peabki ilmselt olema ja ühel hetkel ei oska sellele isegi enam mõelda.. Aga siis kui see tabab, istudes seal köögis ja vaadates üksteisele silma.. Siis on ikka imelik natuke küll. Hea imelik.