Nägin just jubedat unenägu. Ärgates oli selline tunne nagu polekski maganud. Veel rohkem väsinud ja räsitud. Pole ka ime, terve öö ju pidasin võitluseid. Aga see hetk, kui ma taipasin, et see oli uni ja ma saan ärgata, oli nii uskumatult hea. Ma olin korraks niii õnnelik. Vahel tundub see pärismaailm selline, et tahaks kuhugi põgeneda ja.. tahaks kuhugi ära ja... Aga äkki ei peaks tahtma? Äkki see teine reaalsus ei olegi parem? Või mis saaks näiteks siis, kui see unenäo-reaalsus saaks päris-reaalsuseks... Miks me alati arvame, et kusagil mujal on parem? Või et selle kõige eest silmad sulgedes on parem?
Ma mõtlen, et tegelikult meil on ikka kogu aeg väga hea.. Nagu ka Ollikas ükspäev tähelepanu juhtis, siis ometigi jalutame täiesti vabalt oma vabas riigis ringi ja teeme vabalt kõike, mida hing ihkab.. Tõepoolest, milleks siis kurta ja milleks põgeneda kui elu pärismaailmas on ilusam kui isegi unenägudes?
No comments:
Post a Comment